Harilik kukeseen
metsa all kohata.
Viljakehad on üleni rebukollased, lehterjad, kübaraserv on sisserullunud ja korrapäratult laineline.
Kübara alaküljel on eoslehekesi meenutavad harunenud voldid, mis laskuvad pikalt jalale. Pealt sileda
ja mati kübara läbimõõt on 2-12 cm. Jalg on kübarast pisut heledam, seest täis, sile, alt kitsam, 1-3 cm
paks ja 4-7cm pikk. Eosed on erekollased ja ellipsikujulised. Harilikule kukeseenele on väga sarnased
kahvatu kukeseen ja kuld-kukeseenik, millest esimene erineb heledama valkjaskreemi värvi poolest ja
teine mittesöödav seen värvuse ja kübara kuju poolest.
Kukeseente kulinaarne levik toimus 18. sajandil, kui seda hakati kasutama Prantsuse palee köögis.
Teaduslikult kirjeldas seent esimest korda Rootsi mükoloog ja botaanik Elias Magnus Fries 1821.
aastal.
Kukeseentel arvatakse olevat mitu head omadust. Näiteks kasvajate vastane mõju, immuunsuse
annaabi.ee 
