Koos Pandivere kõrgustikuga moodustavad nad justkui suure komeedi, mille peaks on kulumiskindlatest lubjakividest koosnev Pandivere ning sabaks läbinisti pudedatest setetest koosnev Vooremaa. Voored koosnevad peamiselt moreenist, vähem leidub nende koostises kruusa ja liiva. Viimati mainitud setted on iseloomulikud teist tüüpi väiksematele pinnavormidele, mis on harilikult kuhjunud kas voorte nõlvadele või lagedele. Neist olulisemad on mõhnastikud Kassinurmes, Kukemetsas, Saarel, Toljasel jm. Voorte lagedesse on sageli lõikunud kohalike jääpaisjärvede ülevooluorud, millest sügavaim on Kudina org (26 m). Vooremaa viirulist maastikupilti aitavad rõhutada voortevahelised jääkündenõod ning nendes olevad piklikud järved. Nad on sageli üsna sügavad, näiteks Saadjärv kuni 25 m. Järved on enamasti rohketoitelised, tublisti mudastunud ning aeglaselt kinni kasvavad. Suurem osa järvi on koondunud voorestiku lõunaossa, vaid Kuremaa järv
Nende märgi põhju katavad enamasti pajupõõsastega tarnakooslused ja ääristavad hall-lepad. Mõnes sügavamas lohus võib vihmasel suvel olla ka vett. Nõlvades esineb ka mitmesuguse sügavusega põikorgusid, mis võivad olla puhandanud voore isegi jalamini. Säärase puhandusoru läbib Amme jõgi Luual. Rohkem on aga lühikesi pinnavete uuristatud jäärakuid. Voorestiku servaaladel (läänes Siimustis ja idas Vasseveres, Sirguveres, Vedul, Kukemetsas) on liiva- kruusaküngastega mõhnastikke ja mitu oosi (Luual, Tarakveres). Mitmes kohas (Voorel Kalliveres, Kudinal, Kassinurmes) leidub voore jalamil allika- e nõrglubjalasundeid, mõnes kohas on voortevahelistes nõgudes ka järvelupja (Arold 2008). 5 3.4. Veestik Jõgevamaa maastikule annavad ainulaadsuse rohked järved. Looduslikult üks ilusamaid kohti on Vooremaa põhjaosas asuva Kuremaa järve ümbrus, mida võib pidada Vooremaa kõige tüüpilisemaks osaks
annaabi.ee 
