Viimne ratsu .
/ küsib Sergei Jesseenin. Tutvudes team elulooga tundub,
et tema luuleanne oli talle kahjulik, kainetel hetkedel mõistis ka ta ise enda täbarat olukorda ja
kindlusetust, see haakub hästi hobusega, kes üksi loojangule vastu kappab, segaduses ja
eksinuna.
Olen viimaen külapoeet ma,
lihtne laulude lausadest sild.
Päeva lahkumispalves mind veetma
kutsub kaskede viirukipild.
See salm ei saa küll pärineda kelelgi muu kui Jesseenini sulest. Tema loomingus
domineerivad loodusteemad, seal kujuyatud pildid kirjeldavad just mehe kodukohta Rjazani
ümbruses. Kuid 20. sajandi algus oli Venemaal tormiliste muutuste aeg, kiirenema hakkas
industrialiseerumine, muutes venemaa tööstusühiskonnaks, aian enam iniemsi vooris
linnadesse, seal oli juba üles kasvanud põlvkond, kes tundis ainult korstanid ja telliseid.
Lõputud põllud ja metsad ei tähendanud neiel enam midagi, tekkisid uued suuand ka luules,
mis ülisatsid tehnikat, millega kaasneb uus ja parem aeg. Sellistes oludes jäi Jesseenin