Eesti muinasajal
Väge oli köige rohkem
pilgus ja sönades. Arvati, et palju väge oli ka inimese kehaeritistes: higi, pisarad, kööm, ila, väljaheited. Palju väge oli ka kiiresti kasvavates
kehaosades: hambad, juuksed (orjad aeti kiilakaks), küüned. Eriti palju väge nöidadel. Suurim vägi küüntes. Väge oli ka teatud objektides,
paikades taevas (äikese ajal).
b) kehahing andis organismile elu, elab inimese soonestikus looma kujuuna. Hingeloom lahkub suu, silma, körva kaudu. Avati aken, et hing välja
saaks. Usuti, et hingeloom vöib sama pere lapses uuesti sündida. Surnule pandi kaasa peale ehete veel töö- ja tarberiistu, relvi ning toitu. Kalmel
peeti hiljem ka mitmeid mälestussööminguid (nagu setud tänapäeval).
c) irdhing andis inimesele iseloomu, vaimuomadused, temperamendi. Lahkus magamise ajal kehast ja kohtus teiste hingedega, nii tekkisid
unenäod
annaabi.ee 
