Lydia Koidula "Tammiste küla veskitondid"
Tagantjärele oli Annel oma noomimisest kahju,
sest kui ema tuppa kuuldi tulevat siis hakkasid Miinal pisarad mööda silmi alla voolama.
Tüdrukud ei saanud kauemaks jääd, eit ajas kodu poole. Ema ja tütre südamed olid veel
raskemad, kui tulle, mõlematel olid kahtlusohked.
Pärast ülemal jutustatud külaskäikuolid aja rüppe veerenud. Oli saabunud kevad, puud
õitsesid, lilled ka, lumi oli ära sulanud, linnud laulsid. Tammiste veskil olid minevatalvised
linad kujutud, uhutud ja kapsataimed istutatud. Õues oli soe ilm, päike säras ja kuivatas
viimaseid talve veepiisku.Vana Riinuga oli teisiti , selle rinnus matsid paksud lumehanged
rõõmu ja rahu kinni ja hirmu-ahastust mässasid vaese eidekese põues, nagu kesk parema
talve aegadel. Hinn ajas ka aegajalt kosjajuttu selgemalt ja kindlamalt, poisi pea hakkas
püsti ja kukklasse tõusma. Miina, aga ei saanud midagi aru, mis emal viga on, miks ta poisi
vastuhaugutamist ja suur suud kannatas