Kunst sajandivahetusel
Ida-, ja Põhja-Euroopas oli rohkem rahvusromantiline, mis osaliselt segunes
sümbolismiga (loodusmüstika), kuid peamiselt siiski vastandus sellele.
Juugendstiil hakkas Euroopas levima 1890-ndail. Juugendstiili iseloomustab spetsiifiline
ornamentika ning kunstide sünteesi taotlus. Kujutavas kunstis tähendas see dekoratiivsuse
ülekaalu looduse üle. Pildid ja kujud pidid seostuma sisekujundusega, pilt ei tohtinud olla
illusionistlik ,,auk seinas", vaid seina pinna monumentaalne kaunistus. Kujutsises vähenes
kolmemõõtmelisus, figuurid muutusid siluettideks ja ornamenditaolise terviku elemendiks.
Sellele aitasid kaasa lihtsustatud ja toonitud kontuurid ning puhtad, erksad, kuid tinglikud,
reaalse maailma värvide nüansirikkust ignoreerivad. Tihti tõesti silmapiir pildist välja, et
saada võimalikult tasapinnalist tausta.
2. Impressionism oli 19. sajandi maalikunsti vool, mis sai alguse 1860. aastatel oma
kunstinäitusi korraldama hakanud Pariisi kunstnike vabast ühendusest.