Ilukirjandus EEPIKA ilukirjanduse kolm põhiliiki (on ka teisi liigitusi ja täiendavaid kategooriaid) LÜÜRIKA Ilukirjanduse tunnused: fiktiivsus fiktiivsus, fiktsioon – väljamõeldis, fantaseeritud tegevustik ilukirjandusteoses kirjeldatakse enamasti väljamõeldud maailma ja tegelasi kirjanik loob oma maailma, mis sarnaneb suuremal või vähemal määral pärismaailmaga kujutluslikus maailmas tegutsevad inimesed elavad läbi argielulisi või fantastilisi olukordi Ilukirjanduse tunnused: stiilikujundite kasutamine kujundlik keelekasutus keel on kirjaniku väljendusvahend, sõnadega manab ta lugeja ette pilte ja sündmusi kujundite abil taotletakse väljendusrikkust Ilukirjanduse tunnused: sügavmõttelisus ja filosoofilisus ilukirjanduslikud tekstid panevad lugeja kaasa mõtlema
annaks viiteid oleviku ja tulevikukirjutamisele jne. Süzee, mis ei ole väga hästi jälgitav räägib peategelasest, kes on mõned ajad tagasi sooritanud ühe kuriteo, mille ajendiks oli see, et tema tütarlaps oli raskesti haige ja operatsiooniks polnud raha ja Rein läheb raha röövima. See rööv ebaõnnestub ja Rein põgeneb kuhugi kaugele kodumaalt. Kogu tegevus toimubki mingis geograafiliselt imelikus ja mitmetähenduslikus kujutluslikus paigas nimega Sancta Aeternita. See võiks esti keeles olla püha igavik. Seega ülimalt sõmboolse nimega paik. Seal Rein peab hotelli ja mõtleb oma minevikust, olevikust ja tulevikust. See tekst on võrdlemisi postmodernsele romaanile omaseid jooni sisaldav lugu. Juba zanrilisusest lähtuvalt me võime lugulaulust rääkida kui uue aja muinasjutust. Täpselt samamoodi on see jällei ka romaanikirjutamisega eksperimenteerimine, mingiugune katse zanri piire ja võimalusi avardada
annaabi.ee 
