Naljandid ja anekdoodid
Teabe
liikumine kulgebki alul mööda seda ühisosa, kusjuures kuulaja ootusi juhitakse kas petlikus suunas
või hoitakse teda mingi hetke jooksul totras arusaamatuse ja teadmatuse seisundis -- kuni jutu lõpul
plahvatab puänt, st. arusaamine sellest, et tegelikult toimus või mõeldi hoopis midagi muud, või
sellest, kuidas asjast ka oli võimalik aru saada või kuidas see tegelikult välja kukkus vm. See
arusaamine on välkkiire ja vallandab mälus keeruka assotsiatsioonide laine. Kujutlegam näiteks
lause algust: Külalistele valmistas alati nii suurt lusti hüpata puu otsast pea ees basseini, et me
otsustasime lõpuks... Kui kuulaja ei tea, et talle räägitakse nalja, siis on ta siinkohal valmis ootama,
et lause lõpeb umbes: ...ehitada basseini äärde hüppetorni vmt. Kui kuulaja teab, et talle räägitakse
nalja, kuid pole seda ega selletaolisi (nt. hullude ja hullumaja kohta) enne kuulnud, siis on ta
segaduses ja püüab palavikuliselt välja arvutada, kuhu asi suubub
annaabi.ee 
