poliitiline tähendus.3 Eestlaste loodussuhte manifesteerimise näiteks võib tuua katke Oskar Looritsa teose "Eesti rahvausundi maailmavaade" peatükist "Suhtumine looduselle". Nõndaviisi on kujunend soomesugu rahvaste usundi võib-olla kõige veetlevamaks jooneks just suur ja sügav l o o d u s t u n n e kuni harda ja anduva austuseni. See austus on eriti hell selletõttu, et kõigele suhtutakse kui o m a v ä ä r s e l e . [---] Kujutelles loodust omataoliseks ja austades selle samaväärsust, ei peeta siis muidugi ka inimest looduse üleolevaks kuningaks, kelle jumal alles viimasena ja omaenda näo järgi loond, nagu käsitleb teda iisraeli jt. rah- vaste ilmavaade, vaid meie esivanemate ü r g d e m o k r a a t l i k u l l e mõtteviisile inimene on samaväärne ja üheõiguslik kogu muu loodusega. (Loorits 1990: 45) Selle teesi toetuseks esitab Loorits suhteliselt vähe veenvaid näiteid
Poisid istusid üksteise ligidale ja otsisid tulelt sõbralikku seltsi, kuigi liikumatu õhu tuim elutu palavus oli lämmatav. Nad istusid vaikselt, kuulatasid ning ootasid. Väljaspool tulekuma oli kõik sügava pimeduse hõlmas. Korraga sähvatas värisev helk, mis valgustas hetkeks ebamääraselt lehestikku ja kustus siis. Järgnesid teised, veidi heledamad sähvatused. Siis jälle üks. Siis läbis puuoksi nõrk oie, poisid tundsid oma palgeil kerget tuuleõhku ja võpatasid, kujutelles, et öövaim oli mööda läinud. Jälle vaikus. Äkki muutis ebamaine välgatus öö päevaks, näidates üksikult ning selgesti iga väikest.rohuliblet, mis kasvas nende jalgade ees. Ta valgustas ka kolme valget ehmunud nägu. Tugev kõuekärgatus veeres raksatades üle taevalaotuse ja kadus sünge mürinaga kauguses. Vilu tuulepuhang pani sahisema kõik lehed ja puistas tuha helvestena tuleaseme ümber laiali. Uus ere välgatus valgustas metsa ja sellele järgnes otsekohe kärgatus, mis
annaabi.ee 
