näitel säilitada vähemalt kriitilise meele ja mõistuse, mis teeb tema rännaku (protsessi) sel pööra- sel bürokraatilisel maastikul talle kahekordselt painajalikuks. On peaaegu ime, et K. kõige selle juures mõistuse suudab säilitada see õnnestub tal küll ehk vaid seetõttu, et protsess tihti masi- navärgi kõige absurdsemais keerdkäikudes takerdub, pakkudes sellega K-le üürikest meelelahutust ja hingetõmbeaega. Olukordade, büroode ja kohtuametnike kujuteldamatus, hullu- meelsus hoiab romaani käigus, ega lase igavusel või lootusetusel lõplikult võimust võtta. Sama funktsiooni täidavad «Protsessi» naistegelased preili Büchner, põetaja Leni ja kohtuteenri naine. Nemad hoiavad käigus nii K. kui ka lugeja huvi, tekitades «juriidi- lises» kontekstis täiesti kohatu ja seda põnevama erootilise pinge, kuid jäävad samas kogu oma erootilise otstarbe juures täiesti üks- kõikseteks K. käekäigu vastu, või aitavad protsessi ebasoodsale
piisoneid, tallab sõjateed Kaug-Lääne mäestikes ja ääretuil teedeta lagendikel ja tuleb kord kauges tulevikus tagasi suure pealikuna, sulgedega ehitud ning jubedalt värvitud, tormab ühel unisel suvehommikul äkki verd tarduma paneva sõjakisaga pühapäevakooli ja rebib kõigi oma praeguste seltsiliste silmad pärani rahuldamatust kadedusest. Aga ei, oli midagi veelgi toredamat kui 59 see. Ta hakkab mereröövliks! Just! Nüüd oli ta tulevik tema ees avatud ja säras kujuteldamatus hiilguses. Tema nimi on tuntud kogu maailmas ja paneb inimesed värisema! Kui uhkesti künnab ta tantsisklevaid voogusid oma pika madala musta kiirlaevaga «Tormivaim», mille vööris lehvib tema kohutav lipp! Ja oma kuulsuse tipul ilmub ta äkki kodulinna, astub uhkelt kirikusse, üleni pruuniks põlenud ning tormidest vintsutatud, mustas sametvammuses ja -pükstes, üle põlve ulatuvais saabastes, punase särbiga, vöö vahel läikivad
annaabi.ee 
