Maailmakirjandus
takistas tsensuur. Kirjutati eesti kultuuriloo tuntud ja vähetuntud suurkujudest (Kross) ja eesti talurahva minevikust (Traat, A.
Beekman). Erinevalt 1890. ja 1930. aastatest ei kujutatud Eesti mineviku heroilisi aegu: võitlust ristirüütlitega, ülestõuse jne.
Keskenduti Eesti ümber ja pinnal toimunud võimuvõitlustele, sõdadele ja taudidele, venestamisajale 19. sajandil. Tegelased
asetati keerulistesse olukordadesse, kus pandi proovile nende püsimisvõime ja vastupanujõud. Kujutatavates
situatsioonides ilmnevad tegelaste visadus, jonnakus, praktilisus, kavalus jne. Sellega aidati kaasa eesti rahvusliku ja
kultuurilise identiteedi kasvatamisele. Dokumentaalne alge oli tugev, tegelasteks on tihti ajaloolised isikud, kirjanikud
uurisid arhiivides ürikuid ja dokumente ning eksponeerisid teoses kasutatud allikaid.
Kirjutati ka sotsioloogilisi ja sotsiaalpoliitilisi teoseid, milles analüüsiti sotsialistlikku ühiskonda. Sotsiaalkriitilise
annaabi.ee 
