Enn vetemaa
tunnetusliku, täielikku realiseerimist ja teise funktsiooni -- didaktilismoraliseeriva, kõrvalejätmist või koguni
alavääristamist, orienteerumist «targale lugejale». Aga küsimus on ka selles, kui järjekindlalt autor käsutab
võimalusi, mida pakub minavormilises proosas peituv seespoolne vaatepunkt, eriti niisuguste nähtuste
kujutamisel, mida tavapäraselt antinähtusteks ehk negatiivseteks nähtusteks on nimetatud. Just selliste
kujutamisobjektidega identifitseerumine, nende vaatepunktilt lähtumine lubab minavormilisse proosasse tuua
põhimõtteliselt uut, anda sisuliselt uue käsitluse antinähtuste olemusele, kurjuse toimele ühiskonnas.
Varasem kirjandus, toetudes inimlikule kogemusele, paigutas antinähtused tegelase sisemusest väljapoole,
pahelisus esines seal kui vaenulik akt, mistõttu seda võidi käsitleda eeskätt didakülismoraliseerivalt. Kui
annaabi.ee 
