Enn vetemaa
11
omaenda refleksiooni ning seetõttu järjest enam iseendast kaugenetakse. Neid kummitab iseendast
võõrandumine, nad lahustuvad enesekaemustes -- neist kui tegevuse subjektidest saavad refleksiooni
objektid. Objekti ja subjekti samastamine on aga üldiselt iseloomulik subjektiivsele, introspektiivsele
kujutamismeetodile. Sellest mõtlemiskriisist üritab autor mõnevõrra väljapääsu leida «Kalevipoja
mälestustes» ning veelgi enam hilisemas näidendis «Püha Susanna», mille peategelane ei kuulu enam
mõtlemis, vaid olemistüüpi. Vetemaa loomingulise mõtte liikumisi silmas pidades võime temas näha ka ta
proosas domineeriva reflekteeriva tegelaskonna vastandit, kui katset päästa ummikusse sattunud tegelasi
mõttetu eneseanalüüsi ning süümepiinades vaevlemise küüsist.
annaabi.ee 
