Eesti kirjandus eksiilis, paguluses
"Hinegde öö" kulmineerub kummalise äraspidise kohtuistungiga. Kaebealuseid
süüdistatakse ülimalt ülekohtusel viisil sellistes pattudes nagu uhkus, ahnus või kadedus.
Minategelane mõistetakse süüdi koguni kahes kuriteos: kodumaalt pagemises ja elutüdimuses.
Karistus on karm: edasi elamine. "Hingede ööd" võib mõista kui peategelase katset mõtestada oma
enese eksistentsi praegu ja minevikus. Romaani õhustik meenutab Kafka loomingut ja sarnaneb
Hesse"Stepihundiga"."Hingedeöö" kujutabmaailma,kus polekindlatsisemistloogikat,kus kõik
on võimalik. Peategelasel ei ole ühtegi kindlat tugipunkti, millele toetuda, tal pole vähimatki
teadmist sellest, mis teda ees võiks oodata.
Ajaloolised romaanid
1) Kroonikatetriloogia:"Põlev lipp" (1961), "Surmaratsanikud" (1963), "Viimnelinn" (1962).
Põhiteemaks sündmused Euroopas keskaja lõpus.
Vaheteos "Imede saar"
2) Isikuloolinetriloogia: "Mõrsjalinik" (1965), "Rõõmulaul" (1966), "Nõiduseõpilane" (1967).