Postmodernism
ja väljamõeldud kurjategijate elulugusid, tegemata vahet faktidel ja fantaasial. Ka hilisemas
loomingus on Borgese teemadeks tegelikkuse ja väljamõeldise suhted, maailm kui illusioon.
Borgese tuntumad novellikogud on ,,Fiktsioonid" (1944), ,,Aleph" (1949), ,,Surm ja
kompass" (1951), ,,Labürindid" (1953). Viimati nimetatu labürindilaadses novellimaailmas
väljendab Borges oma ideid mitmesuguste tähendamissõnade ja sümbolite kaudu, kusjuures
kirjaniku stiil on erakordselt kujunirikas ja mänglev. Näiteks on ,,Paabeli raamatukogu"
pealtnäha nagu teaduslik aruanne maailmast kui lõputust raamatukogust, milles
raamatukoguhoidjate põövkonnad püüavad selgust saada. Borgese laialdased kirjandus- ja
filosoofialased teadmised võimaldasid tal luua täiesti uudse kirjutamisviisi, mida võib pidada
ka mõtlemise eripäraks.
Borges oli seisukohal, et kirjanik ei tohi kunagi oma kaasajaga kaasa minna kirjutama peab
enesekeskselt, mitte nii, nagu on häälestatud kogu ajastu