EESTI KÜLARAHVAS 17.-19. SAJANDIL
Olulist rolli
maarahvakultuuri arengus mängis mõisaga seotu (eriti saksterahvas ning nende elustiili
lähemalt nägev mõisa teenijarahvas, kiltrid, kupjad), alates 17. sajandist üha tugevamini
kanda kinnitav ristiusk ning selle vahendajad (kirikuõpetajad, köstrid), aga ka koolmeistrid
ning 19. sajandil järjest suuremal hulgal maale kolivad nn maatamehed ehk kaupmehed-
käsitöölised (Berg jt 1998:207). Nii võib öelda, et Eesti külaühiskonnas kujunes17.-19.
sajandil oma eliit, mis koosnes traditsiooniliselt koolmeistrist, pastorist, arstist ja
mõisnikust. Nende kaudu jõudis maarahvani kombeõpetus, vaimu- ja hingeharidus ning
osake maailmakultuurist.
3.1. Külaelanike ühistegevus kultuurikandjana
Keskajast on väga vähe ajaloolisi andmeid küla ametimeeste (vanemad, kohtunikud ja
muud) ja nende ülesannete kohta kasutusel on olnud nimetusi nagu ,,sundja", ,,vardjas",
,,kubjas", kilter, vanem, kümnik, korrapealne (Berg jt 1998:207)