Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010
Suurejooneliste Prantsuse lossiparkidega oleks Eesti mõisaparke küll kohatu võrrelda, aga
huvitav on jälgida, mismoodi sealne vorm meile üle kandus. Filosoofia võib-olla ka, aga tunduvalt
tagasihoidlikumal moel. Mõisnikud olid ainsad, kes oskasid lugu pidada luksuslikkusest ja
suurejoonelisusest, aga väikeste mastaapide juurde oli seda raske sobitada. Palmse
mõisapargi 1753. a plaani vaadates võib näha, et kõik barokkpargile tüüpilised
kujunduslemendid: pöetud hekid ja puud, arabeskparterid, labürindid jm on püütud paigutada
küllaltki väikesele maa-alale (1,3 ha), kui Prantsusmaa parkide pindala ulatus sadadele
hektaritele. Plaanilahendus oli meie mõisaparkides küllaltki selgepiiriline: park jaotati
korrapärasteks nelinurkseteks osadeks, kus igale kujunduselemendile oli leitud oma koht kindlas
ruudus. Mõisahoonetele kõige lähemal asuvates ruutudes paiknesid arabeskse mustriga parterid
madalaks pöetud taimedest ja kivikillustikust
annaabi.ee 
