Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused
pastissideni. Selgelt eristav tunnusjoon tema püüe n-ö viljelda teadlikult ,,halba" värssi. Sellel
värsil on kokkupuutepunkte ühtaegu nii 1950. aastate sotsrealistliku luule ,,rahvalikkuse" ja
formalismivastasusega kui ka punkesteetikaga. Tehtud rütmi-, riimi- ja kujundikohmakused
vahelduvad aga riukalikult üpris rafineeritud võttestikuga.
Teiseks Beieri luule erijooneks saabki otseselt sotsrealistliku luule kujundivara ja ka kaasaja
ametliku nõukogude mütoloogia nihestatud kujul tarvituselevõtt. See kalduvus jõuab
haripunkti ta Matti Moguci värssides, mis on huviväärsemaid nähtusi 1970.1980. aastate
underground-luules ja kogu eesti kirjandusloo uhkemaid müstifikatsioone.
Tema luules on selgeid sugemeid sots-art'ilikust kunstikäsitusest.
Indrek Hirv Beieri ja punkluule kõrval paistsid tema tekstid arvatavasti liiga ilusad ja
,,sisutud"
annaabi.ee 
