Eesti Kirjanduse Ajalugu II
Luuletusi, arvustusi ja artikleid hakkas avaldama 1938. I luulekogu „Ankruketi lõpp on laulu algus“ ilmus 1946 – see on
eesti luules esimeste hulgas ja samas kõige järjekindlamalt järgib prantsuse sürrealistide esteetilisi tõekspidamisi.
Eraldumine senisest luulesüsteemist oli nii järsk, et vastuvõtt kriitikas oli pigem ebalev kui tunnustav. Laabani maailm oli
pluralistlik. Ta otsis lüürilist sünteesi mitte ühest, vaid mitmest vaimsest keskpunktist lähtudes. Ta hülgas kujundiehituses
valitsenud loogilise, mõistuspärase sidevuse printsiibi. Järgis lüüriliste assotsiatsioonide isevoolu, mis soosis ootamatumaid
seoseid, tavapärast tunnetust eiravaid samastumisi ja kontraste. Laabani luulekeel pruugib meelsasti aaviklikke neologisme,
on silmapaistvalt võõrsõnalembene ja vihjeline. 1957 ilmus „Rroosi Selaviste“, mis jätkas sürrealistlikus stiilis, aga
assotsiatiivset pildistikku ja kujutlusi ning mõttekäike juhib nüüd rikas keeleline fantaasia ja mängulõbu