Eesti kirjanduse ajalugu I eksam
kuminaga. Orjus ei kao rahva kogemustest. Kujutamisruum luuakse lihtsa vastandusega.
Kehalisus, kehalisuse ja orjuse suhtes on silmatorkavaim kehalise karistuse teema – sellega
viiakse täide valitseja õigus. Kehalise karistamise puhul on mitu elementi. Üheks neist on kepi
kujund: otseselt peksu või löömist ei toimu, aga kepp on hirmutav ja kõnekas element
võimuesindaja käes. Sellega seostuvad hirmud, õudusunenäod jne. Kepi sünonüüm on vitsad. Sealt
edasi viib kujundiahel järgmise elemendini: katkine, purustatud, läbipekstud keha. Seda on
kasutanud Vilde, seda motiivi leiab juba ärkamisaja luules. Mida katkisem keha, seda enam
toonitatakse orjuse ebainimlikkust. Üks levinud kujund, mida kirjanduses kasutatakse, on see, et
kirjanik ei vaatle peksuhetke, vaid selle peegeldust, nt mõisatallist kostva appikarje, röökimise
kaudu. Hääl levib kaugele, kirjanik paneb inimesed vastavalt sellesse probleemi suhtuma. Nt
annaabi.ee 
