Nõukogulik kultuuripoliitika Eestis
vastupanuvõime ja elujõulisus tagasid eesti kultuuri järjepidevuse ka nõukogude aastatel.
Sõda ja sellele järgnenud vaimse surutise aastad andsid ränga tagasilöögi eelkõige
kõrgkultuurile. Seevastu rahva kultuuriline aktiivsus jäi püsima ja väljendus eelkõige
iseseisvusharrastuses. Edasi tegutsesid pilli-, rahvatantsu- ja näitemänguringid ning
laulukoorid. Taastus ka laulupidude traditsioon ning suursündmuseks kujnud 1947. aasta
üldlaulupidu. 1950. aastate teisel poolel hakkas isetegevusharrastus taandnuma
proffesionaalse kõrgkultuuri ees. Peale kasvas kõrgharitlaste uus põlvkond. Laiemat
kultuurihuvi soodustasid ka linnastumine, rahva haridustaseme tõus ja materiaalsete
võimaluste avardumine. Järjest kasvas massitebevahendite (ajakirjandus, raadio, televisioon)
osatähtsus kultuurilevitamises. Kuigi kõik massiteabevahendid olid allutatud tsensuurile ja
annaabi.ee 
