Heitluste kumad." (valikkogu) 1979 "Tööpoeesia" (valikkogu) Esimene uri Mina Ohverdan, ohverdan konna Tumes siniuduilmas Sussivussiseb tuli, ohverdan mina Konna säristes tuleltudiksel Keskel tooresrasked suitsumüsa Sitke suitsumüsa põsil Venib silm, teine silm, Suu kui kuu luitund ja lage lõdvalt laius: Nägin muigas..... kadus! Aastate aadrist kuivetand muigas Tõmmasin pussi, kiskusin kraavega rinna Sulistes sügavas kaevus Kahvel käsi haaras põhjast. Võtsin siis ja heitsin tulle Lämme ja pehme südame Huuu! Laiaks läks Sussivussises veel miski Tuli limane limpsas keelt. Mina? Ees podises kärbesseen koitunud purpurist Solgitud süda! Rusik neile naad naad !!!... järelkaja
selle vastu, mis Paganini teha võis. Viini linn oli esimese kontserdi järel nagu arust ära. Kõige keerulisemad ja vigurlisemad kohad ja välgukiirused jooksmised ülevalt alla ja alt üles läbi pooletoonide olivad Paganinile kerged nagu lapsemäng. Pikalisemate kohtade juures laulis viiul kõige armsamatel helidel. Üks ajaleht kirjutas Paganini kohta nõnda:" Kui mängukoor esimese tüki oli mänginud, siis astub kuivetand pikk mees, viiul kaenlas, ette, nägu kahva, haiglane, pea peru. Mängu imevääriline suurus ühes kõige puhtama puhtusega, octave- ja decime-jooksud välgukiirusel alla ja üles, kahekordsed jooksud kuueteistkümnendik-nootides- üks näppudega tõmmatud ja teine poognaga,- käivad nii selgesti ja akurat, et ka kõige vähem heli ega kõige lühem noodike valekohta ei juhtu, vaid kõrvu kõlab; kõige keerulisemad ja rängemad mängukohad on kergesti, nagu neid maast nopitaks, mängitud
annaabi.ee 
