Anna Ahmatova
akmeistide ringi. Kaks andekat noort olid küll mõttekaaslased loomingus, kuid oma
iseloomult ja huvidelt täiesti erinevad inimesed. Perekonnaelu polnud see jõud, mis kahte
väljakujunenud ja sõltumatut isiksust oleks sundinud kompromisse leidma, ja nii jäi nende
kooselu lühikeseks 1918. aastal läksid nad lahku.
1911. aastal ilmusid ajakirjanduses Ahmatova esimesed, kuid algaja kohta üllatavalt küpsed
värsid. 1912 jõudis trükki esikkogu "Õhtu", mis äratas nii lugejate kuimka kriitikute
tähelepanu. Järgnesid kogud "Palvehelmed" (1914, lühikese aja jooksul mitu kordustrükki),
"Valge parv" (1917) ja "Teeleht" (1921).
Noore, ent väga isikupärase Ahmatova värsside mõju lugejale võib võrrelda M. Underi
sonettide uudsusega Eesti luulepildis mõned aastad hiljem.
Ahmatova sai luuletajana kiiresti väga kuulsaks, teda püüti jäljendada, tema värsse teati
peast, paljud samastasid end tema loodud kangelannaga. Tahmatult lõi Ahmantova koguni
annaabi.ee 
