Rohtaed - kokkuvõte
oli." (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 64 ). Juulius Kilimit oli kohusetundlik mees,
tal küll puudus armastus töö vastu ent tulemus oli siiski hea.
Aiandus küll röövis enamiku tema ajast kuid siiski jätkas noormees kirjutamisega.
,,Sest ta kirjutas ikka veel, sellest ei saa vaikides mööda, kuigi ta ise seda väga salajas hoidid.
Kuid siiski mitte väga salajas- tema laule oli isegi trükis ilmunud, väga tagasihoidliku
varjunime all kuidugi. See oli tema ainus rõõm sel hallil ajal, kuigi ta luuletused ise kadusid
niisama hallidena teiste samataoliste hulka, ja nimi J. Hallikas oli ainult üks saja hulgas, mis
vaevalt kellelegi teisele meelde jäi." (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 66 ).
Juulius Kilimit hakkas aja jooksul tundma tõelist ängistust, töö mida ta tegi ei
pakkunud talle vähematki rõõmu ja ka tulevikus ei suutnud ta näha midagi helget. Juulius oli