Eesti kirjasõna rahvuslikul ärkamisajal
Ärkamisaja meeleolude olulisemaks tagantõhutajaks sai eestikeelne kirjasõna. Algul
sobisid rahvast äratama ja ühte liitma kõige paremini ajalehed: kirjutajate pöördmine
lugejate poole oli pöördumine kogu rahva poole, ühe suure inimrühma poole. Et
rahvustamine on hingeline side rahvuskaaslaste vahel, siis etendaski rahvuslikul
ärkamisajal suurt rolli isamaaluule.
Ajajärgu esiluuletaja oli Lydia Koidula, aga laialt levis ka mitme teise autori looming:
Friedrich Kuhlbansi "Vanemuine", Mihkel Veske "Kodumaa" ja "Illus oled, isamaa!",
Ado Reinvaldil "Kuldrannake" jne.
Selle aja isamaaluule peamiseks kandepinnaks oli koorilaul, mis sai 1860.aastatel, kus
osavõtjad laulsid üheskoos: "Mu isamaa, mu õnn ja rööm!", "Mu isamaa on minu arm!"
ja "Sind surmani!". Üldlaulupidu oli suurim rahvuslik üritus, millele ühtses vaimus
koguneti kogu maalt.
Rahvusliku ärkamisaja proosa ja näitekirjandus jätkas rahvavalgustuslikku tegevust.
annaabi.ee 
