valmistasid rauast nuge, sirpe, odaotsi, mõõku jm. esemeid ka teistele. Hoonet, kus meie sepad töötasid, nimetati sepikojaks. Eesti ala jagunes kihelkondadeks, mis koosnesid paljudest küladest. Kihelkondi oli muinasaja lõpus umbes 50. Igas kihelkonnas oli üks või ka mitu linnust see oli tavaliselt mäekünkale või raskesti ligipääsetavale soosaarele ehitatud puust kindlus, kuhu vaenlaste rünnakute või röövretkede puhul pakku läksime. Paikades, kus polnud mäekünkaid, kuhjasime ise kõrge valli. Suured ja tugevad linnused olid näiteks Otepää, Varbola ja Lehola. Kihelkondade ja linnuste juhte nimetasime vanemateks. Vanemad olid samas ka sõjaväe ehk maleva juhid. Väga tähtsaid küsimusi ei otsustanud aga vanemad üksi, küla või kihelkonna olulised probleemid lahendasime ühiselt rahvakoosolekul.
Linnasaksad ei täinud neid muidu toita, andsid neile sõjariistad kätte, seadsid Ivo Schenkenbergi nende pealikuks ja saatsid nad v,enelaste vastu sõdima. Nüüd on Schenkenbergi salk üle ilma kuulus ja venelased kardavad neid enam kui põrgulisi. Viimati käisime riisudes ja põletades poole Viru- ja Järvamaad läbi; sealsed vene käsualused ei õnnista meie mälestust!» «Siis sõdisite -- eestlased eestlaste vastu?» «Kes sõja ajal selle peale vaatab? Meie võtsime, kust saime, .ja kuhjasime teinepool raja, Jägala jõe ääres ilmatu hulga saaki kokku, nii et veoloomadest puudus kätte tuli. Pe.alik saatis meid eile siit ümberkaudu hobuseid otsima. Meie leidsime mõned ja sõidame nendega nüüd laagrisse tagasi.» «Hea küll, siis võtke meid kaasa ja aidake minu haavatud seltsilist kanda.» Andres sügas kõrvatagust ja ütles venitades: «See on küll kerge ütelda, aga kes vastutab tapetud saksa eest? Ivo Schenkenberg on äkilise vihaga.»
annaabi.ee 
