omaksid uhkeid mänguasju. Kas see pole aga ebaõiglane, kui me heidame kõrvale toredad inimesed, ainult sellepärast, et neil pole raha, et omale kõike võimaldada? Tänu rahale ei märka inimesed enda ümber lihtsaid asju, mis võivad nad õnnelikuks muuta. See, mis elus tegelikult tähtis on, ei olene rahast. Öeldakse ju, et õnne ei saa osta. Me saame soetada omale esemeid, arvates et nüüd on meil olemas kõik see, millest me puudust oleme tundnud. Me aina kuhjame endale asju ja nii suurenevad meie vajadused. Ostes omale mõne uue riideeseme tunneme sellest rõõmu, kuid ajapikku tüdineme sellest. Me harjume sellega ja see ei rahulda meid enam. Seega raha ei muuda meid õnnelikuks, vaid toob meile hea enesetunde. Elus on vaimsed väärtused kordades olilisemad kui materiaalsed. Inimesed, kes on rikkad võivad arvata, et nad on õnnelikud, kuid tegelik õnn saadab neid, kellel on truud sõbrad ja armastav perekond
kuid mitte piisav tingimus. Lisaks meetotitele peavad tõde tabavates vaimuteaduslikes uurimustes olema mängus veel muud silmi avava mõistmise jaoks olemuslikud tingimused.Just selliseid mõistmise võimalikkuse tingimusi püüabgi Gadameri hermeneutiline filosoofia kirjeldada. 4.Heideggeri «Kunstiteose algupära». Heideggeri arvates on kunstiteose algupära seni otsitud surnud ringi kaudu kunstiteoseid kokku kuhjates – mille alusel kuhjame? Ratsionaalselt omadusi välja mõeldes jääme asjakaugeks – tuum peitub omaduste taha. Samuti ei jõua me asja olemuseni asja kui aistingute ühtsust tajudes - me ei kuule puhast müra, vaid ust paukumas või koguni vihast kaaslast lahkumas. Nii oleme asjale liiga lähedal. Heidegger arvab, et kunst on üks ilmsikstoomise viise. Kunst toob asja varjamatusse, seab tõe teosesse. Kunstiteos avab ühe maailma, seab maailma esile. Tõde ei ole siin aga uusaegselt mõistetud kooskõla asjaga
annaabi.ee 
