Merikotkas
Merikotkas eelistab pesapaigana peamiselt vanu ja
võrdlemisi hõredaid männienamusega (loo)metsi (eriti Lääne-Eestis), niiskeid kuuse-
segametsi, metsastuvaid puisniite ja rabastuvaid männikuid. Enamasti on kusagil lähikonnas
ka jahialaks sobiv veekogu: 81% meie merikotkapesadest asub veekogule lähemal kui kolm
kilomeetrit. Pesapuuna kasutatakse peamiselt mändi, harvem haaba, sangleppa ja erandjuhul
kaske, tamme või kuuske. Merikotkas on pesitsenud isegi vanal heinakuhjal ja kuhjalaval.
Arvukuse suurenedes on kotkad asustanud üha uusi piirkondi ja tunginud sügavamale Sise-
Eestisse. Uusi pesi leitakse järjest väiksemate järvede äärest. 2002. aastal avastati üks pesa
alla 200 meetri kaugusel asustatud talust. Seda tuleb siiski pidada erandiks, sest pesa
keskmine kaugus inimasustusest on üle kilomeetri. Rannikupiirkondades asuvad kotkad üha
noorematesse ja väiksematesse metsadesse, sest enamiku sobivaid elupaiku on liigikaaslased
juba hõivanud.
Levik.
annaabi.ee 
