Mees kes teadis ussisõnu analüüs
sõbrad, külas olev viha oli nelikule arusaamatu. Kuid veel huvitavam oli avastus, et
leivapäts oli endiselt Leemetil käes ja isegi kui hirm oli suur ja Hiie häda samuti
otsustasid nad mekkida leiba. See eriti hästi ei istunud neile. Hiie hakkas kohe
öökima, Leemetil istus leib samuti raskelt sisikonnas ja Leemetil oli tõsine kartus, et
sureb see leib kõhus istudes. Koju minnes ei suutnud Leemetit maitsvat värskelt
küpsetatud liha sisse kugida ja ema päris mis viga. Süümepiinade survel nutis Leemet
uuesti emale see, et leiba sõid. Salme mingi ütlusega paljastas ka ise, et on leiba
proovinud ja ema puhkes nuttele, et just olid nad armsad lapsed ja juba söövad leiba.
Lapsed suutsid ema maha rahutada ja Leemet tundis, et kõhsu asjad liiguvad ning ta
läks õu kempsu. Seal kohtus ka Meemet, temaga rääkides sai Leemet teada, et sõrmus
on täitsa tavaline lihtsalt kena ese. Tagasi tulles oli Leemtil kerge olla ja rõõmuga