J.D Salinger - Kuristik rukkis. Holden Caulfield
liiga hingeline ja hellatundeline. Phoebe kirjutab kogu aeg raamatuid, mille aga pooleli jätab, ja
magama läheb õhtul üheksa paiku.
Kõige vahvam oli muuseumis aga see, et kõik asjad püsisid alati omal kohal. Miski ei muutunud.
Võisid seal käia sada tuhat korda, ja ikka oli eskimol püütud kaks kala, linnud olid ikka teel
lõunasse, hirved oma haraliste sarvede ja ilusate saledate jalgadega jõid ikka alles oja kaldal, ja
paljastuvate rindadegaindiaani naine kudusikka veel sedasama vaipa. Ei mingit muutust. Kui
miski oli muutunud, siis olid see s i n a i s e. (lk 107)
Mõned asjad peaksid jääma, nagu nad on. Pistad nad suurde klaasvitriini ja jätad rahule. (lk
108)
Holden ei tea täpselt, kes ta on ja kuhu kuulub või mis talle oleks sobiks, nii on ta eneseleidmise
segaduses ja sooviks jääda selleks, kes ja kus ta praegu on. Kuid poisikesepõlv on möödas,
täiskasvanu veel ei ole. Meeleldi oleks ta tagasi lapsepõlves koos venna Allie ja õeraasu
annaabi.ee 
