Ernst Erno
sõnajalad, kitsas tee
sine tegi hinge silla,
muinasjutt jõi ära vee...
Ava aken põhja poole,
lase tuppa tulla öö
sääl on kuskil teiste keskel
vanemate kaunim töö.
See vaiksete valgus...
Laul mõttes, ma kõndidin omal teel
kesk üksildust, päikekiiri,
ja helises mets ja helises meel
ei tunnetel olnud piiri.
On hää nii õppida linnu keelt
ja mõista kasvu ja kaske,
lind lindude keskel, inime teelt
ei ole see mitte raske.
Meil kokku on lugu üks ja viis,
me kudume valgussärki
kõik sisuliselt on paradiis
all välisuste märki.
See vaiksete valgus ja õnne tee
ei endal nii ole piire,
laul, südames helise, helise,
on kõigil pool ilmas kiire!