V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
igatsusraugus, mis ilusad tütarlapsed veel kaunimaks teeb.
Phoebus, kes viimasel ajal peale Queue-en-Brie sädis-tajate enam ühtki kaunitari polnud
näinud, oli Fleur-de-Lysist joovastatud, mis meie ohvitseri nii agaraks ja galantseks tegi, et
preili temaga kohe rahujalale asus. Isegi proua Gondelaurier'l, kes nagu alati emalikult oma
suures tugitoolis istus, polnud lusti temaga tori-sema hakata. Fleur-de-Lysi etteheited aga
hääbusid õrnadesse kudrutustesse.
Noor neiu istus akna ligidal ja tikkis ikka veel oma Neptunuse koobast. Kapten nõjatus
tema tooli toele ja neiu noomis teda õrnalt summutatud häälega.
«Mis te, paha inimene, küll selle kahe pika kuu jooksul tegite?»
«Vannun teile,» vastas Phoebus, küsimusest veidi puudutatud, «te olete nii ilus, et võite
isegi ülempiis-kopi pea segi ajada.»
Neiu oli sunnitud naeratama.
«Väga kena, mu härra! Aga jätke mu ilu rahule ja vastake parem mu küsimusele!»
annaabi.ee 
