Veereostus ja Läänemeri
Üks
põhjus on arvatavasti vetikate produktiivsust piirav fosfor, mille sisaldus ei ole mõningatel
kohtadel Läänemeres suurenenud. Teiseks põhjuseks võib arvata peituvat jõgedes, mis tõid
varem merre rohkelt orgaanilisi setteid. Suur osa merepõhjas settinud ühenditest sai meres
olevale elustikule toiduks, kuid pärast hüdroelektrijaamade rajamist satub orgaanilist ainet
merre üha vähem. Merre lisandunud toitained kogused on muutnud halvemaks adruvööndis
kudeva räime elutingimusi ning tursapopulatsioon on langenud ohtliku piirini. Kuna tursk
koeb hõljumina vette, peab olema marjaterade arenemiseks vesi vähemalt 10 promilli ja
hapnikusisaldus vähemalt 2 ml/l vee kohta. Sügavamal võib aga hapnikku olla liiga vähe või
on hoopiski asendunud väävelvesinikuga, mille tõttu kaob mereelustik. (Wirdheim 1992: 37-
38)
Lisaks kalade elutegevuse mõjutamisele on reostunud vesi probleemiks ka adru liikide
kasvamisele. Kui 1940