Lõhe
Euroopas on olnud jõgede tõkestamine hüdroenergia tootmiseks ja veereziimi
muutmine. Näiteks hüdroelektrijaama paisu rajamisel Narva jõele 1955. aastal jäid
paljud lõhe koelmud kuivale ja ülejäänud jõe veereziim muutus sigimispaika otsivale
lõhele kõlbmatuks.
Narva lõhekarja hakati 1960. aastate lõpus taastama, asustades sinna peamiselt Neeva,
osaliselt ka Luuga ning Koiva jõe lõhe marjast kasvatatud noorkalu. Hiljem kasutati
paljundamiseks Narva jõkke tagasi pöörduvaid kudekalu, seda tehakse ka tänapäeval.
Narva on piirijõgi ja selleks, et ka Eesti saaks seal lõhet püüda, hakkas Põlula
kalakasvatuskeskus 1997. aastal sinna seda kala asustama. Pirita jõe lõhele sai
saatuslikuks suvine vee ärajuhtimine Tallinna tarbeks.
Teine oluline looduslikku sigimist piirav tegur on reostus, mille tõttu hävisid Purtse,
Selja ning Jägala jõe lõhekarjad. Kolmandana piirab lõhe arvukust oluliselt ülepüük.
annaabi.ee 
