Lasteluule kogumik Mis mul on? Mul on pea, suu, silmad- näed? Kõrvad on mul, jalad, käed. Nina on veel keset nägu- see ka ikka minu jagu. Peaga mõtlen. Suuga ütlen. Silmadega kõike näen. Kõrvadega kuulen juttu. Jalgadega jooksen ruttu, kui on aega, kõnnin ka. Kätega teen kõik mis vaja Klotsidest sean kokku maja. Milleks aga on mul nina? Seda, palun, ütle sina! Allikas: Lea Nurkse „Kubujuss“ Valiku põhjendus: Lihtne luuletus lastele, meelde tuletamaks kehaosi Mille üle lastega arutleda: Saab rääkida erinevatest kehaosadest ja nende ülesannetest, erinevatest meeleelunditest. Mis jaoks kasutame me erinevaid kehaosi ja mis ülesandeid need täidavad. Aja lehed Lapsed, lugege aja lehti, mis langevad maha puudelt. Siis saate teada, kui palju said päikest need puud suvekuudel. Ja kui te hoiate lehti talv läbi kas raamatu vahel või saab nende koduks vaas,
primaarne (valge vares, kärnane lammas, vana kala, hilpharakas jne). Inimene > teine inimene. Sellises kujundis nimetatakse inimest tavaliselt ameti-, sugulus- vm suhte kaudu: vaga isa, vedel vend, kadunud poeg jne. (Õim 2001B) Inimene > pärisnimi. Siin on liitsõna põhikomponendiks üldlevinud eesti (või muu kirjeldatava rahvuse) eesnimi ja inimese iseloomujooned väljenduvad fraseologismi atributiivses komponendis: venivillem, kubujuss, saksa Mihkel, sitavanka (vene Ivanist), onu Sam (ameeriklane) jne. Eesti mehenimedest on kujundiloomes sagedasemad olnud Ants, Jaan, Jaak, Mats ja Kusti (pudruants, ilmjaan, jupijaak, maamats, kõõmakusti), naisenimedest Kai, Leenu, Liisu, Mari, Triinu (räpakai, pläraläraleenu, piripilliliisu, salgumari, tuhkatriinu). Pärisnimi on kasutusel üldnimena ka sõnapaarides (Minnid ja Mannid, Jukud ja Jaanid) ning üksikult (koljat koljatikasvu mees, Juku poiss, laps)
annaabi.ee 
