Eduard Bornhöhe "Tasuja"
Nüüd
nutab ta iga päev üksipäini oma kambris, kuni ta silmad tuhmiks ja lumivalgeks lähevad. Kes
kaitseb teda nüüd? Kes lohutab teda? Oh, võiksin ma nüüd nii kui enne ..." (Bornhöhe, E.
Tasuja. Tallinn 1947: RK ,,Ilukirjandus ja kunst". 5758)
Maanuse ja noorhärra vahelised suhteid ei olnud ikka veel paranenud, kui Maanus läks
Jaanusele öösel akna alla, et süüa paluda. Ta oli mõisast putku pannud. Järgmisel hommikul
kui Jaanus ärkas nägi ta Tambetit vaidlemas mõisa kubjastega, kes otsisid Maanust. Nad olid
veendunud, et Maanus on Tambeti ja Jaanuse juurde peitu pugenud. Tambet ja Jaanus
mõtlesid, mida nad saaksid Maanuse jaoks teha. Lahtiostmine ei tulnud kõne allagi, kuna
Oodo ei oleks nõus olnud.
Järsku kuulsid Tambet ja Jaanus paugutamist nende talu hooviväravate pihta. Maanus peideti
ära. Tekkis võitlus. Jaanus nägi mingil hetkel ainsa pääsmeteena majja jooksmist, mis siis
põlema süüdati, arvates et Jaanus põleb sisse