E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
tulevase jällenägemiseni pikka, õnnelikku iga soovib.»
Emiilia vastas kurval, väsinud häälel: «Ärge rääkige sellest, rüütel. Ma tean, te olete hea
inimene ja tahate mind rahustada, aga teie vaev on raisatud.»
Rüütel jäi vait. Vaikselt liikusid mõlemad mööda. Jaanus aga jäi veel tükiks ajaks müüri
taha seisma. Ta oli sügavasti liigutatud.
«Missugune hirmus õnnetus!» ütles ta iseeneses. «Emiilia armastas oma isa üle ktiige
maailmas,
seda ma tean. Kuidas võib nüüd valu ta heldet, pehmet südant piinata! Kurbus ähvardab
teda ennast hauda saata. Aga see mõte on hirmus. Emiilia hauas! Jumal hoidku!»
Jaanus vaatas haleda meelega veel kord lossi poole, mille üle must lipp õhtutuule käes
lustlikult lehvis, kui arvaks tema, kurbuse enese märk, häbiks leina pärast laiska rahu pidada.
Lossis
69
süüdati tuled põlema, teenijad sõelusid sinna ja tänna, aiast kadus noorte isandate joobnud
kära