Sonetid!
Siin vaikuses ma olen hetk veel, ehkki
leek valjust tuuleiilist knlal kustus
siis just, kui prisin: no kuis sul leb?
Kll tean ju, tean, et sealtpoolt kike ned,
ma siiski tulin kinnitama usku,
et kuuled mind, kui prdun tuule poole,
su silmad seal, kus kiigub tammeleht.
Mu jaoks on tajumatud teed veel toonel
ning nnda toon su lemmiklilled mulda
kui taevasinaks. Ja tabab taas mind ehm:
sa oled seal, kust tagasi ei tulda.
Kesk jrve janus
Paat otsib omapi nd varju krkjaist,
ks ktepaar just pillanud on aerud.
Ei ole sudja vsinud, ei nrk, vaid
kesk jrve janus nagu thjal kaevul,
sest nkk ta paadipras phib piisku,
mis paljal ihul prlendavad vastu.
Kas lainteil kiikudes saab heita liisku?
Arm janu on, mees plvedele laskub
ning kastab huuled kki leitud kaevu.
Tilkhaaval kaovad nki rinnalt ehted
ja tstes rauge pilgu suuri vaevu
on janu veelgi suurem, veelgi kuumem.
Ja taevas jrv on, paat kus krkjais ehk veel
taas neb kord pealt, kuis eha koitu suudleb.
Me pevaprlite pdjad.
annaabi.ee 
