ESTEETIKA
õnnetusest või ootamatusest, vaid on süüteo/eksimuse paratamatu tagajärg, vt ka
suhtumine surelikkusesse. Tragöödia on erinevlat koomikast üldmõistetav
· Üldinimlik ja kõikidele kultuuridele omane, kuid siiski oma spetsiifiliste eripäradega,
nt Vana-Kreeka tragöödiad: a)moraalse tasandi konfliktid (nt Antigone) b) saatusega
ettemääratu vs teadlikud teod (Oidipus)
· Aristotelese mõte: tragöödia peab viima sisemise puhastumise ktarsiseni see sünnib
siis kui tunneme kaasa laval olijatele.
· Iga ajastu annab oma tsentri traagikale. Keskajal väljendus traagika märterlusena.
Suurim traagiline figuur on Kristus. Renessansiajal kaasnes traagika inimese
individuaalse käitumisega, saavutas kõrgpunkti Shakespeari teostes. Kangelase
hukkumise põhjus on tema individualism, mis satub vastuollu ühiskonna normidega.
Friedrich Nietzche (1844-1900)
,,Tragöödia sünd muusika vaimust"
annaabi.ee 
