Laps surmast
haiguse vastu ja mitte juhtida pidevalt thelepanu haigusele. Kolmandal-
neljandal eluaastal hakkab laps tajuma haigusest ja surma lhenemisest tingitud
muutusi oma minas. Laps on rritatud, sest haigus piirab iseseisvust. Haigusega
kaasnev keskkonnamuutus phjustab hirmu, mis vib vljenduda taandarengus.
Kuna lapse fantaasiates seondub haigus karistusega, siis tuleb kinnitada, et
tema ei ole oma haiguses sdi. Et lapsel ei tekiks haiglas ksijmishirmu,
siis tuleb alati leppida kokku koosolemise aeg. ksiolekut leevendavad lapse
jaoks armsad asjad. Kuna laps ei oska oma tundeid tiskasvanute kombel
vljendada, siis teeb ta kik selleks, et ise stressist le saada. Ta vib
pikka aega vaikida vi kva hlega nutta. Neljandal eluaastal pib laps
mistma oma diagnoosi thendust. Ta teeb seda peamiselt lhedaste
kitumisviisi phjal kuid eitab tielikult vimalust, et tema viks lakata
elamast oma pere keskel. Kui vanemad vi petajad hakkavad lapsega surmast
rkima, tuleks varuda vestluseks palju aega
annaabi.ee 
