Tammsaare ja Gailit elulugu
Ja see leidubki seigas, et Pearu
kogu oma riidlemishasardi tühistab ise mõttetuseks. Tal ilmneb ainult külgekasvanud haigus
naabrit kiusata, ilma vähemagi vihata, peaaegu esteetiline lõbu rakendada oma sellekohast
kunsti igal sobival juhul; ja ta käitub seejuures aumehelikultki ja kõigiti mängureeglite
kohaselt, nautides või tunnustades ka vastase õnnestunud vastukäike tarvilisel korral. Ta pole
naabriga sugugi vihukses. Ta ainult ei saa oma krutskihimu kusagile ära panna, nagu ei saa
inimene kusagile lahkuda ka oma koomilisest ninast. (,,Oleme kaks vänget vanameest siin
Vargamäel, üks ei kuule ja teine ei anna järele. Riidleme mis riidleme, aga ega me seepärast
veel halvasti ela."). Kui tõesti ajuti sigib teravam vaen mõlema talu vahele, siis mitte Pearu
süül, vaid Andrese mittemõistvalt ägeda iseloomu tõttu, kes mängu teinekord ei taha enam
kaasa teha või selles: aru saada