Muinaseestlased
sajandi alguse eesti neide kirjeldavad allikad väidavad üksmeelselt, et
nii neidude kui ka noormeeste juuksed ulatusid umbes kaelani ning nii ühed kui
teised käisid palja peaga, isegi talvel. Arvatakse, et abielunaiste üldlevinud peakatteks
muinasaja lõpu Eestis oli pealinik ehk linuk.
Mõned ajaloolised allikad teatavad, et nii eesti kui ka vadja naised lõikasid
abielludes oma juuksed maha. Samas on Soome 12. sajandi matustes säilinud
juukseid, mis on peakatte all olnud krunniks sõlmitud. Kuna kirik on juuste lõikamise
kombesse kui läbinisti paganlikku alati halvasti suhtunud, võiks arvata, et komme
ulatub siiski tagasi eelkristlikku aega. Skandinaaviamaadest on samas teada, et
viikingiajal käisid nii tüdrukud kui ka abielunaised pikkade lahtiste juustega.
Võimalik, et Soomes, kus Skandinaavia mõjud tugevamad, oli sealset kombestikku
ka rohkem üle võetud. Teadaolevalt aeti pea päris paljaks siiski üksnes noorikutel,
annaabi.ee 
