Eesti 18.sajandil ja 19.sajandi esimesel poolel
Mõisates hakati kasutama aastasulasid ehk moonakaid töö tegemiseks. Need olid inimesed,
kes töötasid mõisas eeskätt toidumoona eest.
1863.a anti välja passiseadus mõlema kubermangu kohta, sellega saavutasid talupojad täieliku
liikumisvabaduse. Oli kahesuguseid passe: vallapassid (anti välja valla tasandil, sellega oli
võimalik liikuda Balti kubermangudes (Eesti, Läti, Kuramaa) ja veel 30 versta väljaspoole
kubermangu piire) ja kroonupass (liikumisvõimalus kogu vene tsaaririigis). Passiseadus
tähendas seda, et talupojad hakkasid Eesti aladelt välja rändama, seda sundis tegema
maapuudus. Mõnevõrra soodustati seda ka vene riigivõimu poolt, sest nii said tühjad alad
tihedamini vene riigi külge liidetud. Väljarändajad said mõneks ajaks isegi
maksuvabadustuse. Lähemale mingi Peterburi ja Pihkvasse. 1897.a rahvaloendusel elas
väljaspool Eesti ala umbes 100 000 inimest
1866.a vallaseadus jällegi mõlema kubermangu kohta