Talurahvas pidid tasuma koormisi, mis peamiselt seisnes teotöös mõisapõllul. Reduktsiooniga seoses märgiti üles talupoegade koormised vakuraamatusse. See ei lasknud enam mõisnikel talupoegade koormisi oma tahtmise järgi suurendada ning andis talupoegadele suurema kindluse kui kunagi varem. Talupoegadel oli sunnimaisus, millega kaasnes talupoja allutamine mõisahärra kohtuvõimule,. Rootsiajal võib pidada talupoegi pärisorjadeks. Kuningas Karl XI kavatses kaotada kroonumaadelt pärisorjuse ja tegi ettepaneku ka rüütlimõisate talupojad vabastada, kuid sellest keelduti. Kroonumõisate talupoegadel oli seega rohkem õigusi: neile anti päritav talude kasutamisõigus, õigus kaevata mõisniku peale jm. Mingil määral arenes koos haridusega ka linnade elu. 17. Saj lõpul elas linnades 6% elanikest. Suurimaks linnaks oli Tallinn. Kuid riigivõim kärpis märgatavalt linnade õigusi. Kodanikuõigused olid vaid linnade ülemkihil
eestlastele, et aadlike mõjuvõim enam ei maksagi siin maal nii palju, mis kindlasti julgustas neid. 1645. aastal fikseeris Gustav Oxenstierna sunnimaisuse ja pärisorjuse Põhja-Eestis. Kuigi võib selline seadus tunduda ebameeldivana, siis tegelikult oli see talupoja jaoks uue elu algus, kuna mõisnike võim talupoegade üle vähenes märgatavalt. Põhjus oli selles, et vara, mis oli ennem mõisniku oma, oli nüüd Rootsi riigi oma, kes hakkas looma uut süsteemi. Rootsi leidis, et kroonumaadelt saadavaid sissetulekuid suurendada, tuleks talupoega vähem koormata, seega vähenesid talupoja jaoks koormised, mis on minu meelest tõeline saavutus. Lisaks kõigele oli nüüd talupojal õigus kaevata mõisarentnike vastu. Lisaks reduktsioonile võttis Rootsi väga kindla sihi seada tugev alus luteri usule Eestimaal. Peatati senine Poola katoliku kiriku võim ja loodi luterlik kirikuvalitsus konsistoorium. Vaimulikkonna eesotsas seisis
kitsenes mõisate ülevõtmise ajal kutsuti talupojad kokku ning neile teatati, et nüüdsest on nad üksnes kuninga alamad võib väita, et reduktsioon vabastas riigi kätte läinud mõisate talupojad pärisorjusest omanik jäi rentnikuks redutseeritud mõisates toimus koormiste fikseerimine, et tagada riigile kindlat sissetulekut ja välistada talupoegade liigne koormamine, sest riik oli huvitatud kroonumaadelt saadavate sissetulekute suurendamisest; seetõttu kaasnes reduktsiooniga põhjalik maade kaardistamine ja hindamine, mille järel talupoegade mõisakoormised viidi vastavusse talude tegeliku majandusliku kandevõimega redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu; koormiste täpne fikseerimine piiras mõisavalitsejate kuritarvitusi
annaabi.ee 
