Eesti Vabariigi kultuurielu aastatel 1920-1940.
Nii pandi alus
kohalike raamatukogude võrgule. 1939. aasta algul oli Eestis 736 raamatukogu, kuid kogud jäid
väikeseks ja lugejaskond tagasihoidlikuks.
1926. aasta
Eesti Kultuurkapital andis tulemusi.
Noores Eesti Vabariigis oli loomeinimestel pea võimatu ainult oma loomingust elatuda. Otsiti
võimalust kirjanike ja kunstnike riiklikuks toetamiseks. Üldjuhul nõudsid haritlased endi toetamist,
aga ilma vastuteeneta riigile, et ei tekiks kroonukirjandust ja-kunsti. Riigivõim jäi toetamis osas
skeptiliseks. 1920. aastate algul koostati mitu Eesti Kultuurkapitali seaduse eelnõud, ent neid ei
võetud vastu. 1923. aastal algatas Haridusministeerium uue Kultuurkapitali seaduse eelnõu, olles
jälginud ka Läti Kultuurikapitali toimimist. 5. veebruaril 1925 võeti Riigikogus vastu Eesti
Kultuurkapitali seadus. Asutati kuus sihtkapitali: kirjanduse, helikunsti, kujutava kunsti,
näitekunsti, ajakirjanduse ja kehakultuuri sihtkapital.