Ludwig II
ammugi mitte vajaliku tähelepanuga. Marie ei ilmutanud vähimatki mõistmist Ludwigi
fantaasialendude vastu, millesse poiss juba õige pea ümbritsevast maailmast eraldus. Kui ta
hakkas unistama ja tahtis, et ema ta unistustest osa saaks, kainestas Marie teda oma jahmunud
pilgu, mõne kuiva sõna või koguni pilkava naeruga. See haavas poissi ja aitas kaasa sellele, et
ta ümbritses ennast soomuskestaga.
Kroonpirintsina pidi Ludwig palju alla neelama, kuningana seevastu ütles ta kõik
südame pealt ära. Reedetud kiindumus muutus varjamatuks vastumeelsuseks. Lõpuks nimetas
ta oma ema veel vaid ,, preisi sünnitusmasinaks".
Ludwigil ilmes juba kasvueas mitmeid tervisehädasid: ta kannatas tihti pea- ja
hambavalude all, tal esines hallutsinatsioone ja ta väitis, et kuuleb hääli. Samasugused
probleemid olid ka ta vennal Ottol, kes pandi alles väga noores vanuses vaimuhaiglasse.