RÜÜTLIKASVATUS
Sellelt jõult tuli
nõude ja jõuetute ning vaeste kaitsmist. Kirik kinnitas oma liitu kuningavõimuga, usaldades
kuningatele krisliku maailma kaitse sise- ja välisvenlaste vastu. Sisepoliitikas mõeldi selle all
ennekõike kuningate kohustust kaitsta kirikut temale Jumala usaldatud riigi territooriumil,
kirikule kuuluvat vara, kirikuteenreid, aga ka leski ja vaeslapsi. Neid kohustusi loetlesid
piiskopid kuningatele kroonimistseremooniate ajal ja need olid kujunenud kindlateks
õnnistamise rituaalideks oma sümbolitega. Kiriku ja nõrkade kaitsmine oli alati omavahel seotud
ja fokuseerus pühitsemisrituaali kindlal momendil – kui piiskop andis kuningale üle mõõga, mis
oli kuningavõimu ja jõu sümbol tema riigis. Mõõk sai nõrkade kaitsmise ideoloogia sümbliks.
3.2 RÜÜTLI MÕÕK.
Mõõk oli iga rüütli põhirelv. Rüütel pidi vastutama iga mõõgalöögi eest. Mõõk muutus
sakraalseks, ta personifitseeriti
annaabi.ee 
