Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis
Henriku hoiakus ilmneb
sealjuures võitlevale kristlusele omane segu vanatestamentlikust verejanust ning uustestamentlikust
leebest armuõpetusest.
Paganate ristiusku pööramise ja ülesanne on Henrikul nagu igal misjonikroonikul tõsine
teema, Liivimaa ajaloo telg.Selle ülesande täitmise loosse mahuvad võitluste, rüüsteretkede,
põletamiste ja tapmiste kirjeldused. Sagedasti korduvad halastamatud ja asjalikud sõjasündmuste
kirjeldused iseloomustavad kogu ristisõdade aegset kroonikakirjutust. Henriku karm-leebe käsitluslaad
otsib õigustusi vägivallale Kristuse nime vaenlaste vastu. Veriseid tegusid õigustab ta harilikult väga
inimliku motiiviga, kättemaksuga, ja sugugi mitte alati ema Maarja või tema poja solvamise eest.
Henriku klassikaline ja teoloogiline haridus oli tagasihoidlik, oma seisundilt oli ta
kihelkonnapreester. Ta on kasutanud preestri tavalisi liturgilisi käsiraamatuid, vulgatat ning mingit
rooma luuletajate tsitaatidekogumikku