sellesse koos vanarauaga. Vajaduse korral, näiteks terastes, mida kasutatakse tuumatehnikas, piiratakse rangelt värviliste metallide sisaldust, kuna nemad tuumakiirituse mõjul kutsuvad esile terase paisumise. Kõige rohkem suurendavad läbikarastuvust kroom, nikkel, molübdeen ja mangaan. Seetõttu kasutatakse neid legeerimiseks kõige sagedamini. Eriti positiivselt mõjutab läbikarastuvust legeerimine mitmete komponentidega korraga, näiteks kroomi ja nikliga. On väga efektiivne kroomnikkelteraste legeerimine molübdeeniga. Omapäraselt mõjutavad läbikarastuvust elemendid, mis moodustavad tugevaid, rauas raskesti lahustuvaid karbiide nagu titaan, vanaadium, nioobium ja teised (karbiidi tugevusest ja inertsusest vt. [5], lk.11). Tavaliselt kasutatavatel karastustemperatuuridel nende karbiidid ei lahustu austeniidis ja mõjudes nagu perliidi tekkimise keskmed vähendavad läbikarastuvust. Kõrgetel (üle 1000 0C)
Legeerterastes on teda 0,8...18%. Nikkel -- ei halvenda terase keevitatavust, suurendab tugevust ja plastsust. Süsinikterastes on teda 0,2...0,3%, konstruktsiooniterastes 1...5% ja legeeritud terastes kuni 35%. Malmi keevitamise elektroodid on põhiliselt valmistatud nikli paasil. Molübdeen -- terastes 0,15..0,8%, soodustades seal pragude teket, oksüdeerub ja põleb ära. Korrosioonikindlates terastes tõstab molübdeen (1...4% ) kõrglegeeritud kroom- ja kroomnikkelteraste omadusi. Kroom -- halvendab keevitatavust, kusjuures tekib rasksulav kroomkarbiid. Kroomi sisaldus süsinikuvaestes terastes kuni 0,3%, konstruktsiooniterased 0,7...3,5%, legeeritud kroomterased 12...18% ja kroomnikkelterased 9...35%. Kroomi sisaldus üle 12% ja vähese süsiniku sisalduse puhul muutub teras veekindlaks hapetele ja kuumadele gaasidele. Siin kroomi ei saa asendada. Sulatuskeevitusega alates 0,35% kroomi puhul võib viia tugevuse kasvule keevitusvuugis.