põgenemishoos unustati ahjud küdema. Toiduainete poolest pidi Moskva olema kindlutatud vähemalt pooleks aastaks. Prof neid teateid ei lugenud, ta ainult isus ja suitsetas. Instituudis olid veel ainult Pankrat ja majapidajanna Marja Stepanova, kes alatasa tihkus nutta. prof ei olnud nõus oma viimasest kustunud kambrist lahkuma. Ühek hektel hakkas instituudi ukse taga hirmus mürgel käima, klaasid purunesid, konnad krooksusid. Marja sundis prof-it põgenema, aga prof ei teinud seda. Ta ainult tõmbas oma nimetissõrme konksu (nagu tal oli kombeks pingsalt mõteldes teha). Ta läks hoopis koridori mässajatele vastu: "Noh!" Rahvas tahtis persikovi maha lüüa, teda nimetati mõrtsukaks ja süüdistati madude lahti laskmises. Rahvas oli juba Pankrati tükkideks rebinud ja jalgade alla tallanud ning ei taganenud ka neid tulistava miilitsa eest. Üks lühike, ahvijalgadega mees sai teistest ette
enamasti alati seisvasse vette mõne leetseljaku all; siis raiusime noori villpapleid ja pajusid ja varjasime nendega parve. Siis heitsime õnged vette. Selle järel lipsasime jõkke ja suplesime,.et endid värskendada ja jahutada; siis istusime liivasele põhjale, kus vesi oli umbes põlvekõrgune, ja ootasime päeva algust. Kuskil polnud ühtki heli -- valitses täiuslik vaikus, otsekui õleks kogu maailm maganud; ainult härgkonnad ehk mõnikord krooksusid. Esimene, mis vee kohalt hakkas paistma, oli kahvatu joon: metsad teisel kaldal; muud midagi polnud näha. Varsti tekkis taevasse heledam laik, siis levis rohkem heledust ümberringi ja jõgi hakkas kaugemalt pehmesti paistma; ta polnud enam must, vaid hall. Kaugusest oli näha väikesi ujuvaid tumedaid täppe -- need olid vened ja muud sihukesed -- ning pikki musti jooni -- need olid parved; mõnikord kuuldus aeru kriiksumist või segaseid hääli -- oli nii vaikne ja hääled kostsid kaugelt
annaabi.ee 
